Päris alguses.

Alustuseks võib-olla kirjutaksin sellest, kuidas ma tulin mõttele ehitada endale aiaraudtee - huvi rongide vastu on mul olnud juba päris pikka aega, võiks öelda isegi et niikaua, kui ma ennast mäletan. Soov saada vedurijuhiks oli ka olemas. Sellele tõmbas kriipsu peale kahjuks väike tervislik iseärasus. Aga see ei heidutanud mind. Tuli idee ehitada endale ise raudtee, kus oled nii vedurijuht, jaamakorraldaja, pöörmeseadja, kui ka kõige kõrgem “ülemus”, kui vaja. Lõpliku tõuke ehitada aiaraudtee, tuli mulle oma healt sõbralt Ants Nuudilt.
   
    Kahtlesin kaua, millist vedurit teha. Otsustasin siis, et teen veduri, mida toodeti Eesti esimese vabariigi ajal. Selleks sai AS Franz Krulli masinatehases valmistatud kitsarööpmeline (750 mm) auruvedur “Sk”. Neid vedureid tehti aastatel 1931 – 1940 kokku 16 tükki. Esimene “Sk” valmis aprilli alguses 1931 ja kandis numbrit “Sk-151”. Esialgu ehitati 10 vedurit. Järgmised numbrid olid “Sk-152” – “Sk-159”. Viimane tähistati numbriga “Sk-150” ja valmis detsembriks 1931. Teine partii valmis 1935 ja siis oli vedureid kolm: “Sk-160”, “Sk-161” ja “Sk-162”. Kolmas partii valmis juba Eesti NSV-s 1940 ja siis oli neid ka kolm: “SK-163”, “Sk-164” ja “Sk-165”. Need viimased kandsid tehase silti “Punane Krull”. Sk vedurite tehnilisi andmeid saab vaadata siit . Mina valisin nendest kõigist välja veduri, mis kandis numbrit “Sk-155”. Põhjus, miks just see vedur, oli mulle siis selgemast selgem.

    Nimelt: 21. oktoober 1936 toimus Viljandimaal Navesti küla lähedal selle veduriga raske õnnetus. 52,6 kilomeetril R=215 m kurvi lõpus paiskus vedur 4 meetrisest teetammist alla. Põhjused, miks vedur õnnetusse sattus, oli palju: suur kiirus, kurviline tee, veduri kõrge raskuskese (veduri kõrgus 3,35 m) ja raudtee halb olukord.

    Sk-155 vedas enda järel siis reisirongi nr.9, mille kooseisus oli üks pakivagun, üks 2. klassi vagun ja kaks 3. klassi vagunit. Pakivagun kaotas oma pöördvankrid, 2. klassi vagun kukkus pärast jooksu liiva sees külili ja 3. klassi vagunid jäid poolvildakule ülesküntud raudteetammi kõrvale. Imekombel ei saanud ükski reisija kõvemaid vigastusi, ainult mõned sinikad ja kriimustused. Küll aga olid veduris halvad lood – vedurijuht Herbert Jaanson sai surma. Tema kõrval seisnud abi Rosenberg pääses küll vigastustest, kuid kannatas hiljem psüühiliste häirete all.
   
    Auruvedur Sk-155, mida ma praegu teen, kannab nüüd vedurijuhi Jaansoni mälestuseks nime “Herbert” . Veduri ehitus algas 1998 hilissügisel. Esialgu sai tehtud ainult jooniseid. Hiljem lisandusid materjalide otsimine ja sobitamine joonisega.

Veduri ehituse pilte saab vaadata siit.